Bassivõti ja leheke

...ehk Robert ja Kadi hakkasid helendama.

Jõulueelne mürgel

Kirjutamata reegel mu au-pairi peres on, et kõik teevad kõigile jõuludeks kingitusi. Mida aga kinkida rahamagnaatidele, kellel niigi kõik ja rohkemgi olemas? Isetehtud asju poest ei saa, seega...nägin küll kordades rohkem vaeva ning kaotasin tublisti unetunde ja närvirakke, ent lõpptulemusega olen isegi üllatavalt rahul. Täiskasvanutele küpsetasin ise trühvleid (kuigi nende sisu pole midagi suuremat kui martsipan) ja pakkisin käsitsi tehtud karbikestesse. Kuna pere õmblusmasinat maha kasutada ei saanud, siis lastele õmblesin käsitsi ja kaunistasin nimelised helkurid; isegi kaks öösi suutsin kuskilt välja võluda ning näpuvahel augutäiteks liimida. Kahe ülejäänu jaoks ostsin miskid suvalised rõngakesed käsitööpoest (ehete valmistamise jubinate hulgast), siis jäi lõpptulemus korrektne. Tüdrukud suutsid oma pakid kätte saades avamata jätta (traditsioon, et alles jõululaupäeval võib avada), ent poiss tõmbas karbi mu silme ees lahti ja küsis helkurit nähes: mis see on? No okei, vain effort... Kui ära seletasin, mis jubinaga tegu, läks nägu õnneks pisut teistpidi. Helkur pole Saksamaal vist teab, mis popp kaaslane; pehme variant on veel iseäranis leiutis.

 Igaks juhuks ka koostisained kirja, sest pooled ei söö pooli asju siinmail...

Kõik helkurid on kahelt poolt ühesugused, et ikka igast küljest ilus oleks :) Poisi oma peaks siis jalgpalli kujuga olema, aga ma ei saanud seekord vist aru, et lihtsuses peitub võlu...

 Kõike ikka nel-ja-le võrd-selt!