Bassivõti ja leheke

...ehk Robert ja Kadi hakkasid helendama.

Jõulueelne mürgel

Kirjutamata reegel mu au-pairi peres on, et kõik teevad kõigile jõuludeks kingitusi. Mida aga kinkida rahamagnaatidele, kellel niigi kõik ja rohkemgi olemas? Isetehtud asju poest ei saa, seega...nägin küll kordades rohkem vaeva ning kaotasin tublisti unetunde ja närvirakke, ent lõpptulemusega olen isegi üllatavalt rahul. Täiskasvanutele küpsetasin ise trühvleid (kuigi nende sisu pole midagi suuremat kui martsipan) ja pakkisin käsitsi tehtud karbikestesse. Kuna pere õmblusmasinat maha kasutada ei saanud, siis lastele õmblesin käsitsi ja kaunistasin nimelised helkurid; isegi kaks öösi suutsin kuskilt välja võluda ning näpuvahel augutäiteks liimida. Kahe ülejäänu jaoks ostsin miskid suvalised rõngakesed käsitööpoest (ehete valmistamise jubinate hulgast), siis jäi lõpptulemus korrektne. Tüdrukud suutsid oma pakid kätte saades avamata jätta (traditsioon, et alles jõululaupäeval võib avada), ent poiss tõmbas karbi mu silme ees lahti ja küsis helkurit nähes: mis see on? No okei, vain effort... Kui ära seletasin, mis jubinaga tegu, läks nägu õnneks pisut teistpidi. Helkur pole Saksamaal vist teab, mis popp kaaslane; pehme variant on veel iseäranis leiutis.

 Igaks juhuks ka koostisained kirja, sest pooled ei söö pooli asju siinmail...

Kõik helkurid on kahelt poolt ühesugused, et ikka igast küljest ilus oleks :) Poisi oma peaks siis jalgpalli kujuga olema, aga ma ei saanud seekord vist aru, et lihtsuses peitub võlu...

 Kõike ikka nel-ja-le võrd-selt!

Helkur

Kuidas ma leidsin twitterist ühe paeluva maskipildi...

...mille otsustasin teatriõpetajast sõbrannale helkuri peale pintseldada.

Küünelakiarsenal, mida selleks kasutasin, jäi seekord fotolt välja. Oli peenike ja täpne töö, aga ei midagi kontimurdvat. Silmad maski seest lõikasin žiletiteraga välja; ka paberinoaga saaks, aga žiletiga oli hea "kurve võtta" :)

Pitsiriba silmade taha, vatiin ja riputusaas kahe helkuririba vahele, traagledus, õmblus ja valmis ta oligi.

 

Särab küll ! :)

Pross 2

Tükk aega murdsin oma käsitöökoti ääres kõõludes pead, mida siis seekord rinnaehtele kokku külvata. Lõpuks võitis lihtsus. Sosistades võin öelda, et seekordne ehe läheb hoopis kingiks.

Esimene tõsine "vanast uus" projekt

Niisiis. Soetasin endale juuli alguses ühest mitte eriti kvaliteetse taustaga kohast mustad rihmikud. Käisin nendega reipalt kodus ja samuti said popid jalavarjud 2 nädalat Valgemetsa radasid tunda. Pärast laagrit leidsingi, et üks kontsadest on hakanud ikka jube palju vajuma ja pragunema ning andsin seega enne Folgile kihutamist neile super atakiga esmaabi. Esmaabi pidaski vaid ausõna peale ning pühapäeva õhtuks, Water Tower Bucket Boysi konsa eel vajusin üha sügavamale mulda ja muru sisse ning heitsin sussid jalast. Lõpuks olen nüüd kodus ja saan puhata ning inspireerituna ühe neiu samasugusest jalanõude ümberehitamise projektist (tšekka välja:  http://lass-uns-tanzen.blogspot.com/2012/02/1-1-1.html ) võtsin vaevaks ka oma muidu pealt nii terved jalatsid ära remontida.


Kuna ilm oli hea, alustasin kätetööga õues trepil.

Parandust vajavad kingad:

Võtsin vanad tallad alt ära. Ilmselgelt on tegemist jama tööga, kui minusugune nääpsuke paljaste kätega kingadelt tallad ära suudab kiskuda. :D

Seejärel käik kaltsukasse. Sobitasin oma rihmikutele erinevaid kingi alla ning õige pea leidsin ideaalsed, eelmiste taldadega täiesti sarnased, ent vastupidava puust tallaga suveplätud, mida oma projekti tarbeks lammutada.

Siis sattus mu kingsepatööle peale isa, kes pakkus oma mööbliliimi kasutamiseks. Need pärlite ja litritega pealised harutasime ka paljaste kätega lahti ning liimisime uued tallad ja vanad rihmikud kokku. Nüüd on põhimõtteliselt aja küsimus, kas projekt ka "vett peab". Puust taldadele annaks ju ka veel naelad sisse lüüa :) Vahepealsest protsessist sõna otseses mõttes unustasin pilte teha.

Ja suvi võib lemmikjalatsite seltsis jätkuda! :)

Pärast lõputöö esitamist otsustasin omale ühed lillelise autfitiga sobivad kõrvarõngad meisterdada. Lillega mummu otsa tundus lehekese valik loogiline, aga lõpuks nägi see ripats välja nagu mõni indiaanlase ehe. Samal õhtul Freddy sünnipäeva väisates avastasin, et ühest kõrvast on leheke juba jalga lasknud. Seega eemaldasin ka teise lehe ja hetkel kannan vaid kerasid kõrvas. Konksud võõpasin üle läbipaistva küünelakiga, sest kuldne sära kipub kiiresti kuluma.